Kuna Brittal oli eelmine õhtu õhust puudu ja aknaid avada ei saanud, sest tal oli külm, siis otsustas ta madratsiga põrandale kolida. Hommikul oli mul väga tore üle tema madratsi kõndida vannituppa, et seal vaikselt end meikida ja toimetada.
Tegelikult kuna oli väga varajane hommik ning olin väga unine, siis olin ka väga tusane ja kuri! Kindel see, et südamest soovisin tulla tuppa, panna kõik tuled põlema, teha kõik aknad lahti ja hüpata oma jubedalt krigisevas voodis, ega kõvasti laulmine poleks ka paha teinud 😁
Loomulikult seda ma ei teinud, vaid otsustasin jope peale visata ja teele asuda, aga avastasin, et mu kampsun on kadunud. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud ja kuna Britta madratsiga just kapi ees oli, pidin ta ju üles ajama, et kapist kampsun võtta aga .. Oiih, kapis seda polnud, see oli aknalaual (ausalt ma ei teinud seda meelega).
Okei, nüüd võisin küll teele asuda, õnneks oli mul nii palju aega, et hommikust all süüa. Tegin nii kiirelt kui võimalik ja läksin välja Sonjat ootama, keda kohtasin eelmine päev ja kes pidi tulema, et mind juhatada kohta kuhu hakkab mulle järele tulema hotellist tellitud auto.
Sonjaga kokku ma sain, kuna kohe varahommikul algas kõik inglise keelega ning mõtlesin sellele, et pean päev otsa köögis olema kus võivad olla kurjad kokad, siis ütlen ausalt nutuklimp oli kurgus - ma kartsin ikka väga!
Sõit hotelli kestis umbes 15min ja kohal me olimegi. Vahetasime riided ja asusime kööki, mina hirmust hullumas. Tegelikus oli see, et peakokk kes on meesterahvas oli minu vastu väga lahke, naeratas, tegi nalja kuid loomulikult mitte inglise-, vene- või eesti keeles. Olin hämmingus kui ta mulle näitas kui kiiresti ta sibulat hakib, lasi mul ka proovida, aga kuna mina hakin muudmoodi, siis oli hoopis tema hämmingus. Ta võttis noa ja proovis selgeks teha näidates mulle, et minu meetodi järgi lõikan ma varsti oma sõrmed maha (näppu ma täna lõikasin, kuid mitte metoodika vaid nürida noa tõttu).
See selleks, järgmiseks kohtasin naisterahvast kes oli nii tore, nii armas, et ausalt - kui ma saaks, siis võtaksin ta Eestisse kaasa. Tundis minu pärast terve päev muret, et kas ma ikka süüa ei taha, kas ma kohvi ei taha, miks ka ei joo midagi. Lõpuks kukkus nii välja, et see armas naisterahvas (ta ei osanud inglise keelt) tõi mulle kohvi, vett ja lõpuks pressis mulle ise värske apelsinimahla mille lahjendas veega.. Super armas!
Sonjaga tegime salatit, ehk siis hakkisime päris palju paprikat, kurki ja tomatit. Kahjuks pean tõdema, et igatsen oma kokanuga, sest siinsed noad on metallist või rauast otsaga, seega hakkida on väga raske ja tülikas (lausa nii raske, et sain villi oma käele). Peale salati valmistamist pidime tükeldamine ja puhastasime kõrvitsat ning kõige lõpuks kaunistasime päris kaua mingeid asju 😊👍
Seal on nii, et kui hotellis on inimesed hommikusöögil ära käinud ning söömise aeg möödas, siis tuuakse toidud kööki ning teised inimesed ehk siis kokad ja kelnerid võivad võtta mida tahavad ja kui palju vaid soovivad. Loomulikult sõin ka seal koos teistega nö hommikust. Lõunat pidin ka sööma, sest see armas tädike ütles, et enne ma ära minna ei tohi.
Käes oli aeg koju minna, sest kell oli 14.00. Sonja ütles, et läheb sõpradega koju ja mina läheksin selle autoga koju mis sõidutab töölisi. Olin loomulikult nõus, aga juhtus ikka nii, et sain Sonja sõprade autoga koju (terve kuu on mu ööbimiskoht ju minu kodu).
Koju jõudes hõikasin kohe Brittale kui toredad on siinsed inimesed, kui rõõmsad ja vastutulelikud! Jeiii😍
Otsustasin, et teen rahuliku päeva, puhkan ja ei lähe kuhugi, sest iga päev on olnud nii palju toimetusi, et nii väsitan end veel haigeks. Noooh jahh, tortillat käisime Brittaga siiski siit 100m kaugusel ostmas, aga see oli ka kõik.
Bye bye 👋😜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar