Meile öeldi, et hommikul kell 8 peame alla minema ja kohtuma õpilastega kes meid kooli juhatavad, seega kuna milleski muust juttu polnud, kaasaarvatud söömisest, siis olime kindlad, et süüa me hommikul ei saa.
Juhtus teisiti, alla minnes nägime, et ooo meile on sõnaotsesesmõttes Rootsi laud (võta mida soovid ja palju soovid). Kuna kell oli peaaegu 8, siis jõudsime teha omale heal juhul ühe võiku, sest pidime teele asuma.
Väljas ootasid meid kaks noormeest kes kandsid ülikonda, nagu vauuu, kas tõesti kõik kannavad koolis ülikonda - loomulikult jättis see väga hea mulje. Aga ei, meid võtsid vastu õpilased ülikondades, muidu meeldib inimestele koolis kanda mugavaid riideid ja krokse 👍🙄
Umbes 15min kõndimist ja olimegi koolis, kus võeti meid väga väga soojalt vastu, kõik oli tõesti väga armas!
Loomulikult kuna mina ei saa inglise keelest aru, siis suutsin juba väikese häbipleki külge liimida, sest meilt küsiti, et kas meil on oma kooli kohta esitlus tehtud, aga kuna nad esitlesid just oma kooli PowerPoint'is, siis sain aru, et meie käest küsiti et kas meil on nende esitluse kohta küsida. Mina loomulikult raputasin suurte silmadega pead, aga kuna küsimus oli hoopis midagi muud, siis kolm kaasreisijat kohe parandasid mind ja ütlesid, et jah loomulikult meil on mida esitada. Õudne, kindlasti arvasid teised, et minul oli ainukesena see üks ja ainus kodutöö tegemata 😁
Järgmine naljakas juhtum oli siis, kui me kõik neljakesi püüdsime kordamööda oma Gmailile sisse logida, et esitlust leida, aga neil on Tšehhi klaviatuur, ehk siis kord ei saanud me "@" panna, siis ei saanud "V" ning "Z" tähte kasutada, kuid lõpuks läks siiski kõik hästi ja esitatud me selle saime.
Peale esitlust näidati koolimaja, mis oli väga suur, väga ilus ning väga huvitav. Kuna söömiseni oli väga palju aega, siis viidi meid kohvikusse smuutit jooma (see oli väga hea), joogid olid maja poolt. Ikka oli aega päris palju üle, seega läksime klassiruumi videosid vaatama YouTubest 😁
Käes oli aeg sööma minna ja mida me avastasime - meile oli eraldi laud, väga uhkelt kaetud ja üllatus üllatus, lõpuks nautisime neljakäigulist lõunat! Esimeseks toiduks oli ahjulõhe salatilehtedes, teiseks oli köögiviljasupp, kolmandaks kanasnitsel praekartulitega ning neljandaks käiguks oli õunastruudel (see on nende rahvustoit, magustoit). See kõik oli väga armas ja hea!
Koolist saime üheks tunniks külalistemajja minna, seda tingimusel, et kõnnime iseseisvalt tagasi, millega tulime suurepäraselt toime.
Puhkasime veidi ja käes oli aeg minna linna avastama koos õpilaste ja õpetajaga. Seda ei saa kirja panna, seda ei saa kirjeldada kui imeilus see linnake on, kui super kaunis vaade mägedesse, kui soe siin on ja kui sõbralikud inimesed!
Peale ilusaid vaatamisväärsusi istusime kohvikusse ja võisime maja poolt tellida ühe asja - tellisin Cascara, ausalt ma ei teadnud mis see on, aga nimi oli ju ilus 😀 Jook oli täpselt nagu meelimonad, igatahes väga hea!
Kuna õpetaja minema läks, arvasime et läheme ka siis. Üks kohalik noormees kutsus meid kõiki linna pubisse, kuid meie Brittaga otsustasime seekord ära öelda, õnneks poisid läksid.
Niisiis läksid poisid linna ja Britta magama, minul ei olnud midagi enam teha. Olen tänulik oma noormehele, sest veebisime ja tema poolt tuli lause, et mis istud, mine osta omale mõni burger või midagi, mine jaluta. Ega ma väga ei julgenud - võõras koht, võõras keel aga...
Ei ole kindel kas ma ise usun siiani seda või mitte, aga burksi ostmisest oli lõpuks asi väga kaugel, sest ma ju ei saanud mitte poodidesse minna - ehk siis käisin poodlemas, ostsin omale esimesed asjad ehk riided, tegin ÜKSINDA linnale väikese tiiru (koguaeg mõtlesin, et kui midagi on siis keeran otsa ringi ja tulen sama targalt täpselt sama teed tagasi), ostsin külmkapimagneti, jalanoud ja vot seda raske uskuda, aga ostsin isegi postkaardi ja suutsin selle teisele tänavale posti viia wohooo👍👍👍
Muidugi postkasti leidmine oli omaette kogemus, sest mulle tundus, et see postkast on väga kaugel. Küsisin inimestelt kuhu minema pean, millisesse posti panema pean ja kas kõik ikka õige, aga HAKKAMA SAIN!
Kõndisin mööda tänavaid, näol suur naeratus, sest ma sain üksi linnas hakkama, sain suheldud ja shopatud! Kõndisin veel veidi ja vaatasin, et ohoo.. Olen ringiga jõudnud sinna kust oma teekonda alustasin võtsin sealt ühe burgeri ja asusin ööbimiskohta tagasi.
Nuud pidi kõik super, armas ja ilus olema, aga üllatus üllatus külalistemaja väravad olid lukus ja mina sisse ei saa. Läksin siis burger ühes käes ja kilekott ostetud esemeid täis kuhugi ümber nurga tänavasse, arvasin, et saan sealt kaudu sisse, aga ei kus ma siis sellega, loomulikult oli suur müür ees. Kõndisin tagasi värava ette ja vajutasin nupule kus eeldasin, et helistab majja, jah, helistas, kuid hoopis teise kohta!! Õnneks suhtles minuga väga head inglise keelt kõnelev mees, kes pika peale suutis selgeks teha, et hostelikaardiga saan ma värava lahti, wohoo hakkama sain, nii võõra keelega, üksinda olemise kui ka kõige muuga!!
Ausalt, olen enda üle nii uhke, ületasin end 100%!!😊😊
Varsti tulid linnast poisid ja otsustasid minna linna, söögipoodi. Ega mul ka paremat teha polnud ja läksin kaasa - hea oli, sest oli väga tore, huvitav ja jälle sai linna näha, avastada maad.
Tagasi jõudes olid jalad nii valusad ja suur väsimus peal.. Tundub, et nii hakkab iga päev olema 😁😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar