Kuna Britta ikka väga haige oli, siis ei jäänud mul muud üle kui pidin üksinda kooli kõndima ja seal õpetajaga kokkulepitud ajal kohtuma (pidime minema Savannah hotelli restorani vaatama).
Mis seal siis ikka, võtsin jalad alla ning hakkasin kooli poole minema. Sinna ma ka jõudsin, kuid keda pole on õpetaja 😉 Ega siis midagi, mulle leiti kokaõpilane nimega Jimi kes viis mind kooli kohvikusse kohvi jooma ja õpetajat ootama.
Loomulikult ei tulnud mõttessegi, et terve selle aja tasa oleme ja vaikime. Jimi hakkas küsimusi esitama, mina siis oma kehva keelekasutusega püüdsin midagi vastata. Jutud arenesid kuni rääkisime juba maast ja ilmast ehk siis kõigest. Ausalt öeldes ei saanud arugi kui oli möödas 2h ja me ikka vestlesime inglise keeles.
Jimi pidi minema tagasi kööki, kuid õnneks tuli inglise keele õpetaja kes küll hilines 2h, aga restorani mind viis. Ütlen ausalt, et Jimi inglise keel oli kordades parem ja arusaadavam kui õpetaja, samuti sai õpetaja minust vähem aru kui õpilane. 🤔Peaks veel ära mainima, et Jimi kutsus mind välja kohvikusse, sest siin on neil niimoodi kombeks.
Sõites praktikakohta vaatama avastasin, et olen oma koti kooli unustanud .. Nii minu moodi, õnneks sain selle hiljem tagasi.
Koht kus oma oskusi praktiseerima hakkama pidin oli nagu öeldud hotell, lausa 4 tärni hotell - tohutult suur, väga ilus ja meeletult sümpaatne. Seal kohtasin ka tüdrukut nimega Sonja, kes järgmine päev pidi koos minuga tööle minema (väga armas pisike tüdruk).
Sain oma koti ja kõndisin tagasi majutusse, samal ajal mõeldes, et kuidas ma ikka lähen inimesega välja kui ma ei oska keelt ja ei tunne linna. Jõudes majutusse oli Jimi kirjutanud, et tuleb kella 4ks valge suure kiriku juurde mis siin lähedal on. Kuna vihma hakkas sadama, siis mõtlesin ära kasutada hetke ja öelda, et lükkame kohtumise edasi, kuid kuna mulle kallid inimesed ütlesid, et mis ma passin et vihmavari on olemas, siis jäi nii et ma ei kirjutanudki midagi ning sain temaga kokku.
Väga hirmus oli, alguses oli väga väga hirmus, sest vusserdasin selle keelega, kuidagi olla ei osanud ja mis kõige hullem - läksime kohvikusse kus olid Jimi sõbrad ja loomulikult oli mul kohatu ja midagi rääkida ei osanud. Kohvikus olid üks noormees ühe neiuga kes mängisid lauamängu ja veel üks niisama istuv poiss. Jimi mängis kitarri ja laulis, mina tellisin kohvi.
Kuna mu uus sõber hakkas mängima mulle väga tuttavat lugu kitarril ja ma seda lindistada soovisin, siis pidin rääkima hakkama. Peale seda oli raskus ületatud, sest teised hakkasid nüüd ka minuga suhtlema. Nii me seal siis vestlesime kuni üks tüdruk ütles, et soovib süüa.
Läksime kolmekesi - mina, Jimi ja tüdruk (nime ei mäleta, sest kõikide nimed ei jää meelde, neid on liiga palju) läksime head paremat süüa ostma ja seejärel kuhugi maaalusesse pubisse. Tohutult tore oli, sain teada et nende hinnetesüsteem on vastupidine (kõige parem hinne on 1), kuulsin et suvel on neil 35-40 kraadi sooja ning sain teada millega nad tulevikus tegeleda soovivad. Sain ka teada, et neil on Suure Reede asemel Green Friday (Roheline Reede). Tüdruk, kes meiega koos oli, oli väga nunnu ja väga hea inglise keelega.
Kuna olin juba 4h väljas olnud ja rääkinud, ja Britta haige oli, otsustasin minna suurde poodi Brittale asju ostma, et ta terveks saab. Jimi saatis mu poodi, peale seda koju (tassis kotti) ning läks oma sõprade juurde tagasi. Tulin majutusse ning tegin Brittale teed 😜
Nagu ikka väsinud ja unine..
Peaks veel mainima, et Tšehhi inimesed joovad tohutult suurtes kogustes kohvi (seda ilma suhkruta) ning et nende elu on väga kiire (või siis meie elu aeglane), sest nad sõidavad autoga väga kiiresti, söövad väga kiiresti, räägivad väga kiiresti ja kõnnivad väga kiiresti 😁😁😀😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar