Kuna mu pisike 6-aastane õde Rosanna oli haigeks jäänud ning minu kõrval maganud, ei saanud ma kohe üldse välja puhata tema suure köha tõttu. Olgu, see selleks.. Äratuskell oli ilusti 6.45 peale pandud, aga kus ma siis sellega, kell oli 6.00 kui mu kass Tipsi otsustas, et tema tahab mängida ja mäuguma hakata. Tõusin püsti, et teha elutoas uks lahti, et ta tasa jääks, aga üllatus üllatus, uks oli lahti ja ta kohe niisama reisihommikul mäugus 😀 Mis seal siis ikka, ärkasin üles - pessu, meik, pudru ja kohv, kuni helises telefon ja teisel pool toru on reisikaaslane Britta oma jutuga, et temal on 38 palavik ja kui see kella 8ks pole möödas, siis tema ei tule.
Loomulikult oli minul kohe paanika - kuidas saan ma ÜKSI terve kuu võõras kohas ja võõra keelekasutusega hakkama. Minu õnneks oli palavik alanenud ja ei läinud üksi.
Loomulikult suurest ehmatusest ja hirmust tekkisid ka minul probleemid ehk siis minu kõht ja seedimine ei tahtnud minuga enam koostööd teha, aga see mure sai kiirelt rohtudega lahendatud.
Kuna maale pidi viima meid sõber, hakkasin tema poole juba sõitma, kui järsku ütleb Britta, et aga ema?? Muidugi, ma pidin ju ema töö juurde jõudma ja teda veel korra kallistama. Õnneks selle sain tehtud.
Ega sellega asjad ei lõppenud, loomulikult pidi veel midagi juhtuma! Sõitsin mäest alla, aga ei osanud arvestada, et teed on Eestimaal nii libedad (olin vist mõtetega juba Tšehhis). Nägin, et auto tuleb külje pealt, aga vot auto ei pidurda.. ÕNNEKS sain pidama viimasel hetkel - ma ei kujuta ette kui palju oleks aega läinud kindlustuspaberitega.
Sain sõbra peale ja läksime maale. Sealt sain kätte oma noormehe kes mind saatma tuli ja autojuhi, kes meid siis Tallinna viima pidi. Loomulikult, ega sõbra juurde ka peaaegu ei saanud, kuna kulunud rehvide ja suure libeduse tõttu ei saanud kaks korda mäest üles, õnneks kolmandal korral vedas.
Sõit Tallinasse võis alata ja meie suureks õnneks laabus see sujuvalt ja isegi väga hästi! Britta tudus terve tee. Kuna ma ärkasin juba kell 6 ning tasapisi kõik inimesed üles ajasin ning varem tegutsema hakkasin, siis jõudsime lennujaama kuidagi liiga vara. Lennuk pidi minema 14.45, aga meie olime 11.30 kohal. No ei ole ju hullu 😀 Vähemalt oli nüüd soe - keegi ei kujuta ette kui külm võis olla kui lausa külmakramp jalga tekkis. Loomulikult olin ma ka päris õhukesel riides, sest Tšehhis pidi olema 20 kraadi sooja.
Käes oli aeg, mil pidin istuma lennukisse ja lendama, loomulikult ma kartsin tohutult. Lennuk tundus väga suur ja väga kiire, õnneks sain istuda akna all ja vaadata välja, kuid esimene kord polnud see just väga meeldiv. Õhku jõudes oli mul tunne nagu oleksin kosmonaut kes hõljub õhus. Lennuk oli diagonaalses asendis ja keeras end põhimõtteliselt ühe külge peale - loomulikult arvasin kohe, et nüüd kukun alla, aga õnneks see nii ei läinud.
Kui ma juba pilvedest väga palju kõrgemal olin, siis tundus mulle, et lennuk seisab või liigub väga aeglaselt, aga ega ma sellesse väga ei süvenenud, sest päike paistis ja väga ilus oli. Täpselt selline tunne oli, nagu lendaksin vati sees, vatimeres. Armas oli ka see, et lennukis pakuti tasuta vett/teed/kohvi ja šokolaadi.
Käes oli aeg kui istusime lennukis ja lennuk pidi sõitma hakkama. Aga sõitmisest ei olnud haisugi, lennuk seisis ja seisis kuni kõlaritest kostus piloodi hääl mis sõnas, et lennuki autopiloot ei tööta hetkel ja manuaaliga ta juhtida ei taha, sest siis peab olema lennuk koguaeg diagonaalses asendis, ehk siis tõusu asendis. Ootasime veel ja veel kuni hakkasid tööle mootorid ja lennuk hakkas liikuma.
Kui ma enne arvasin, et esimene lennuk oli suur ja kiire, siis selle teise lennu alguseks oli mul selge, et ei olnud ta midagi suur ja kiire võrreldes teise lennukiga. Minul oli muidugi lendamine ilus ja tore, kuid Brittal oli jälle palavik tõusnud ja õhurõhk andis tunda, mul oli temast ikka väga kahju.
Ega siis hakkasid jälle meie jamad pihta 😣
Lennuk maandus ja pidurdas nii tohutu suure hooga, et lennuki tiiva keskmine osa oli täiesti pahupidi, ma olin kindel, et tiib kukub otsast, kuid õnneks jäi alles. Olgu, saime lennukist maha ja sealt jaama. Nüüd tekkis küsimus, et kus on meie kohvrid. Me olime neljakesi hiigelsuures lennujaamas kus oli 8 kohvrilindi masinat ja tohutu hulk inimesi. Käisime edasi-tagasi umbes pool tundi kuni lõpuks leidsime kohvrid - juhuuuu.
Lennujaama pidi tulema meile vastu Znojmo kooli töötaja, kes pidi seisma linna nimelise sildiga, aga ega me teda ka ju ei näinud. Käisime umbes 10min ringi, kuni kuskilt vaatas vastu pisike armas tädi Znojmo sildiga. Wohoo!
Tädi oli ühe onuga ja poisid läksid onuga, meie aga tädiga Viinist Tšehhi, kuhu oli 1,5h pikkune autosõit. Tee peal loomulikult püüdis tädi meiega natuke rääkida, nii palju kui saime, rääkisime vastu, aga siis jõudis mulle kohale, et ahaa keegi ei oska vene keelt mille peale ma välja läksin.
Jõudes ööbimiskohta saime aru, et ööbime külalistemajas mitte ühikas - loomulikult ilus suur ja uhke :)
Näidati meile toad ja kõik muud kohad ette, aga wifit ei saanud ma kusagilt. Vot kõik - siis tuli suur igatsus, hirm ja pisarad.
Õnneks sain wifi, sain suhelda noormehega, sain kirjutada emale ja end maha rahustada. Igatahes olin sellest päevast nii väsinud, et magasin ühe jutiga hommikuni, norskasin ja isegi ei kuulnud Britta köhimist.
See päev oli täis kogemust, elamusi ja täielik katastroof .
Sai nüüd palju juttu, tšaupakaa😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar